Kas kunst on tõesti subjektiivne?

Hea kunstNagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda, kuid kas see kehtib tõesti ka kunsti kohta? Kas on olemas “hea kunst” ja “halb kunst”?

Üllatuslikult on aga vastus keerulisem, kui arvata võid. Jah, olemas on ka halb kunst. Ning jah, kõik on subjektiivne. Mis veelgi olulisem, need kaks pole alati üksteist välistavad ega ka kõikehõlmavad.

Kõigil on õigus oma arvamusele, selles pole mingit kahtlust. Aastasadade jooksul on aga välja kujunenud teatud reeglistikud, mille alusel saab mõõta kunstiteose väärtust: väärtust võidakse hinnata kas tehniliste kunstireeglite või inimeste köitmise alusel.

Võtame näiteks Haiku. Ainuüksi Haiku kui sellise mõiste ütleb, et tegemist on luulevormiga, mis koosneb 3 reast, esimeses ja viimases reas 5 silpi ning keskmises reas 7 silpi. Kui kirjutada aga näiteks 300-realine Haiku, kus igal real on 15 silpi, on see halb Haiku. Kuna Haiku on luulekunsti vorm, on tegemist tehnilises perspektiivis halva kunstiteosega.

Teisest küljest võib olla Haiku tehniliselt täiuslik, kuid ei kõneta kedagi. Ehkki selline Haiku on tehnilise külje pealt “hea kunst”, kuid kuna see ei suuda kuulajaid kõnetada, pole see täitnud oma eesmärki ning seega võib sellist Haikut pidada halvaks kunstiks.

Tulles tagasi 300-realise Haiku juurde, siis kui peaks juhtuma, et see kõnetab kuulajaskonda hästi, on tegelikult luuletuse ainus probleem selle liigitus – tegemist ei saa olla Haikuga. Seega on tegemist hea kunstiga, millele on külge pandud lihtsalt halb kirjeldus.

Kirjeldatud näited ei ole aga vastastikku välistavad. On olemas tuhandeid tehniliselt hästi loodud kunstiteoseid, mis on ka vaatajas- või kuulajaskonda kõnetanud, jäädes samas tehniliste kunstireeglite piiresse.

Maailmas on väga palju erinevaid vaatevinkleid ning kõik inimesed ei suuda nautida samasugust ilu samal määral. Kui ühele meeldib Van Gogh, teisele aga Da Vinci, ei saa öelda absoluutse kindlusega, et üks nendest artistidest on viletsam kui teine, kuna inimesed näevad ilu teistmoodi. Unustada ei tohi lihtsalt seda, et ilu pole täiesti absoluutne mõiste ning see on suhteline. On aga olemas mõningaid universaalseid reegleid, mis kehtivad sellele, kuidas ilu hinnatakse. Mõned nendest nö standarditest on näiteks järgnevad:

  • Esiletõstetud – hea kunst peaks olema mingis mõttes muust maailmast esile tõstetud. Kui kunstnik näeb maha visatud prügis ilu, ei piisa sellest, kui ta tõstab selle lihtsalt üles ja hõikab, kui ilus see on. Selleks, et seda prügi saaks võtta hea kunstina, tuleks seda esitleda nii, et ka teised näeksid selle ilu.
  • Keskmisest keerulisem – igaüks võib olla kunstnik, kuid igaühest ei saa kunstnik, sest hea looming sünnib läbi töö. Kunstnik, kes viskab lihtsalt kokku mõned suvalised elemendid minimaalse jõupingutusega, ei ole mingi kunstnik. Kuigi see ei ole absoluutne välistav standard, on üldtuntult siiski näha, et “hea kunst” on sündinud tänu kunstniku pikematele jõupingutustele.
  • Teisi kõnetav – kui palju oled sa kuulnud, kuidas kunstnik ütleb: “mu looming on nii keerukas ja isiklik, et mitte keegi peale minu ei suuda seda mõista!”. Kuigi on täiesti normaalne luua üksnes iseenda jaoks, ei tasuks loota, et sellist loomingut võetakse “hea kunstina”, kuna kunst peaks ka kõnetama teisi. Kui vaatajad ei suuda näha teoses väärtust, siis ei saa üllatuda, kui teost peetakse “halvaks”.
  • Mitmekülgne – hea kunst peaks suutma kõnetada erinevaid inimgruppe ning seda erineval viisil. Paljud kunstisõbrad usuvad, et hea kunst on lihtne: nii lihtne, et põhimõtteliselt igaüks suudab sellest enda jaoks midagi noppida.

Seega kas kunst on subjektiivne? Jah. Kas olemas on halba kunsti? Jah. Kõik ei ole alati nii must-valge kui me sooviksime ning seega ei ole ka võimalik ka vastata sellele keerulisele küsimusele üheselt. Ilu on vaataja silmades, kuid päris iga asi kunsti pähe kirja ei lähe.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga